Simona Striževska, Citadele tütarettevõtte CBL Asset Management ökonomist
Küsimus, millega maadlevad kõik, alates maailma juhtivate keskpankade juhtidest kuni tarbijateni: millal peatub tarbijahindade tõus? Septembris olid USA ja euroala inflatsiooninäitajad taas kord kõrgemad, kui paljud ennustasid. Samal ajal kui USA inflatsioonidünaamikas on näha vähemalt esimesi stabiliseerumise märke, püstitab euroala inflatsioon jätkuvalt uusi rekordeid. Sügise alguses olid tarbijahinnad euroalal aastaga tõusnud 10%. Hinnatõusu tunnetavad tarbijad riigiti erinevalt, kusjuures inflatsioon ulatub 6,2%st Prantsusmaal enam kui 20%ni Balti riikides.
Prognoositust suurem tarbijahindade tõus on sundinud ka keskpanku tõhustama oma jõupingutusi inflatsiooniga võitlemiseks. Mõned kuud tagasi prognoosisid eksperdid keskpankade intressimäärade stabiliseerumist 1,5–2,0% juures euroalal ja 3,5% juures USAs. Viimaste finantsturuandmete kohaselt on baasintressimäärade tipp euroalal nüüd lähemal 3%le, samas kui USAs on see vahemikus 4,75–5,0%. See tähendab, et valitsuste, ettevõtjate ja tarbijate jaoks muutub laenamine kallimaks ning finantsturgudel suureneb jätkuvalt süsteemsete intsidentide oht.
Miks on ülemaailmne inflatsioon endiselt nii kõrge?
Loomulikult on kõrge inflatsiooni üks allikatest ressursside hinnatõus, mis mõjutab jätkuvalt kaupade ja teenuste hindu. Euroopas on seda süvendanud gaasi ja elektri piirkondlik hinnatõus. Samas on tugev nõudlus selle ebamugavalt kõrge inflatsiooni sama oluline allikas. Kuna palgad ei suuda inflatsiooniga sammu pidada, säästavad tarbijad vähem ja kulutavad pandeemia ajal kogutud sääste, samuti võtavad nad (USA puhul) rohkem laene.
Nõudlusest tingitud inflatsiooni on kõige otsesemalt tunda USAs, kus peaaegu kaks kolmandikku tarbijahindade tõusust tuleneb kaupade ja teenuste kategooriatest, mida ressursside hinnad otseselt ei mõjuta, ehk alusinflatsioonist. Samal ajal on kiire hinnatõus, mille on põhjustanud pandeemiajärgne tarbimisbuum USAs, näiteks kasutatud autode puhul, hakanud juba vastupidises suunas liikuma. Järgmisel aastal võib alusinflatsiooni aeglustamisel hakata rolli mängima ka Föderaalreservi juhitud USA kinnisvaraturu langus; üüritõus moodustab praegu veerandi USAs registreeritud 8,2% inflatsioonist.
Euroala hakkab inflatsioonile alla andma
Hinnatõusu taustal on tarbijate praegune meeleolu kõige pessimistlikumal tasemel alates 1980ndate keskpaigast, mil hakati arvestust pidama. Vaatamata sellele negatiivsusele ja ostujõu vähenemisele jätkas euroala jaemüügikäive nominaalväärtuses siiski kasvamist. See võimaldas ettevõtjatel kanda oma suurenevad kulud üle tarbijale, muutes ressursside inflatsiooniga otseselt mitteseotud tooted ja teenused kallimaks. Euroala alusinflatsioon saavutas septembris rekordilise 4,8% kasvu.
Pärast pandeemiast taastumist on tarbijahinnad ja tulevased inflatsiooniprognoosid liikunud ainult ühes suunas – üles. Lähitulevikus võib pilt muutuda keerulisemaks. Ilmnevad esimesed märgid, et euroala tarbija on inflatsioonile alla andmas: ostetud kaupade hulk on aeglaselt kahanemas, uued tellimused tootmis- ja teenindussektoris vähenevad ning ettevõtjate müümata kaupade varud suurenevad.
Gaasihind langeb, kuid hinnariskid on endiselt kõrged
Olukord ressursiturgudel ei ole kaugeltki selge, kuid ka siin on mure ülemaailmse nõudluse vähenemise pärast aidanud osaliselt tasakaalustada pakkumise nappusega seotud riske. Kuigi hinnad on endiselt kõrgemad kui eelmise aasta lõpus, on toiduainete ja nafta hinnad ülemaailmsetel kaubaturgudel stabiliseerunud sõjaeelse taseme lähedal. Samal ajal võivad OPECi tarnepiirangud ja muud pakkumisega seotud kaalutlused, aga ka üleminek gaasi kasutamiselt kütteõlile hoida nafta hindu ka edaspidi kõrgel tasemel. Euroopa killustunud gaasiturul, kus hinnad on langenud augustikuu tipptasemest vähem kui poole peale, on hinnariskid endiselt suuremad kui mujal. Hinnad on ikka veel vähemalt 5 korda kõrgemad kui eelmisel suvel, kui gaasi hinnad tõusma hakkasid.
Lähikuudel jätkavad majandusteadlased ja keskpankurid inflatsiooni dünaamika pöördepunkti otsimist. Esimesed usaldusväärsed märgid inflatsiooni aeglustumisest võimaldavad keskpanga rahapoliitika osas pehmemat retoorikat.