Sellest, miks just praegu oleks sobiv aeg riigikaitse võlakirjadega välja tulla ning mis oleks nende positiivsed mõjud majandusele, julgeolekule ja ettevõtetele, kirjutab Citadele Eesti äripanganduse juht Andri Simo.
Alates järgmisest aastast on Eesti riigi kaitsekulude baas vähemalt 5% SKT-st. Riigikaitsesse investeerimise maht kasvab lähiaastatel tõenäoliselt veelgi. Kaitsekulude tõstmise vajalikkuses kahtlevad tõenäoliselt vähesed, ent kas astutud sammud on piisavad?
Suurenenud investeeringute katmiseks on arutatud peamiselt laenamist ja riigisektori kärpeid julgeolekusse panustamise nimel. Suuremast arutelust on aga välja jäänud riigi pikaajalised võlakirjad ehk n-ö riigikaitsevõlakirjad mis on hea viis, kuidas kaasata kaitsevaldkonda lisaraha nii, et kasu saaksid nii riik kui ka rahvas.
Eesti inimestel ja ettevõtetel on vaba raha
Osa sellest saaks ja tuleks paigutada võlakirjadesse meie enda riigi hüvanguks. Eesti Panga andmetel oli pankades olevate hoiuste maht käesoleva aasta aprillis 32,1 miljardit eurot. Ettevõtete hoiuseid oli 10 miljardit eurot ning 13,3 miljardit olid majapidamiste/eraisikute omad. Kui ettevõtete hoiuste maht on jäänud võrreldes eelmise aasta aprilliga suhteliselt samaks, siis majapidamiste omad on märgatavalt kasvanud: sellel aastal on hoiuseid 9,3% ehk 1,1 miljardit eurot rohkem.
Sealjuures jäi aprillis nii ettevõtete kui ka majapidamiste tähtajaliste hoiuste keskmine intressimäär alla 2,5%. See tähendab, et eraisikute ja ettevõtete raha teenib suhteliselt madalat intressi. Riigikaitse võlakirjad annaksid Eesti inimestele ja ettevõtetele täiendava võimaluse oma raha headel tingimustel ja olulisel eesmärgil investeerida. Samuti oleks see abiks NASDAQ Tallinn börsile, kus ei ole just üleliia palju märkimisväärseid uusi noteerimisi ja likviidsust
Kapitalil on rahvus
Äris ja investeerimises on pikalt liikvel olnud väljend, et kapitalil pole rahvust. See tähendab, et raha ja investeerimisvahendid ei ole kammitsetud riigi piiridega ning igasugune välisinvesteering kohalikku turgu on positiivne. Investeeringud ei eksisteeri eraldi omanike huvidest, vaid need teenivad omanike eesmärke.
Kapitalil on aga päris kindlasti rahvus. Mõelgem kasvõi tänasele julgeolekuolukorrale – kas me tahaksime et meie majanduses ringleks väga suures mahus Vene või Hiina kapitali? Ilmselt ei taha, sest see on julgeoleku-, sanktsiooni- ja sõltuvusrisk.
See ei tähenda, et Eestile välisinvestoreid vaja ei oleks, ent väliskeskkonna ebakindlus USA tariifide, Euroopa kaitseinvesteeringute tõstmise ja välisnõudluse volatiilsuse näol nõuab kodumaiseid tegevusi ja nutikamat spetsialiseerumist. Meie majandusse investeerimise kahjuks räägib ka paraku meie geopoliitiline asukoht. Kui küsida täna Londoni, Frankfurdi või Stockholmi fondijuhtidelt või investoritelt kas nad investeeriksid täna Baltikumi siis vastus on parimal juhul ebalev. Kui samadel tingimustel saab suunata kapital Saksamaale, Ühendkuningriiki või Hispaaniasse siis praeguses situatsioonis eelistavad investeerimisotsuste tegijad neid riike.
Seda olulisem on jätkata omamaiste investeeringutega, mis meie oma majandust tugevdaksid, oleksid kursis meie majanduses toimuvaga ja tunneksid kohalikku turgu. Usun, et Eesti inimeste jaoks on majanduslikult kindlam tunne, kui meie riigi arendamiseks ja julgeoleku tagamiseks kasutatakse kohalikke vahendeid. Seetõttu on aeg meie majandusest kogunenud kapital meie endi heaks tööle panna.
Heade tingimustega võlakirjad aitaksid rohkem raha kaasata
Eelmise aasta sügisel pakkus Eesti riik nii kutselistele kui ka jaeinvestoritele esimest korda võlakirju. Pakkumine läks edukalt ning kogunõudlus ulatus Rahandusministeeriumi andmetel 821 miljoni euroni, mis oli 4,1 korda rohkem pakkumise baasmahust. Lisaks oli eelmisel aastal riigi võlakirja intress 3,3% mis on juba märgatavalt kõrgem praegusest keskmisest tähtajaliste hoiuste tootlikkusest.
Seetõttu tasub kaaluda võimalust pakkuda Eesti turule viie aasta jooksul igal aastal 1 miljardi euro väärtuses riigikaitsevõlakirju. Nõnda koguksime riigikaitse jaoks viie aastaga umbes 16% tänastest deposiitidest ja 35% vabadest nõudmisel kontodel asuvatest deposiitidest, mis teenivad sisuliselt nullintressi ja mille reaalväärtus tänases inflatsioonilises keskkonnas langeb.
Sealjuures on oluline, et riigikaitsevõlakirjadele tagataks börsil kaubeldavus ka suurema mahuga tehingutele. Selleks saaks kasutada eraldiseisvat likviidsusreservi Riigikassa juures, kes selliste tehingute puhul võlakirjad kokku ostab ja pikema perioodi jooksul turule uuesti suunab. See aitab tagada, et võlakirjad oleksid atraktiivsed ka kutselistele investoritele ning maandaksid Tallinna börsi kui vähese likviidusuga turu riski. Samuti peab riigi võlakirjade tootlus jääma tähtajaliste hoiustega võrreldes konkurentsivõimeliseks. Võlakirjade kupongimäär võiks ideaalis olla korrelatsioonis ja võrreldav Eesti riigi laenuvõimalusega turult.
Kasu nii inimestele, ettevõtetele kui ka majandusele
Riigikaitse võlakirjad tooksid kasu neisse investeerivatele inimestele, ettevõtetele, riigile ja majandusele. 1 miljardiline pakkumine koos pankade kaasfinantseerimisega tähendaks umbes 3 miljardi jagu investeeringuid Eesti majandusse. See tooks loomulikult lisaraha kaitsevaldkonda, aga ka arenguvõimalusi ettevõtetele, uusi töökohti ning aitaks kaasa SKP kasvule peale kaht aastat kestnud majanduslangust ja stagnatsiooni.
Arvestades et ka Eesti kommertspangad on piisavalt kapitaliseeritud, siis täiendavatest võlakirjaemissioonidest saadavate vahendite paigutamine omakapitalina Eesti kaitsetööstusettevõtetesse ja sellega seotud sektoritesse suurendab oluliselt nende ettevõtete kapitalibaasi. Arvestades pankade umbes 60% suurust kaasfinantseerimismäära, toob iga 1 miljard eurot investeeritud omakapitali Eesti majandusse igal aastal 2,5 miljardit eurot investeeringuid. Sealjuures ei pruugi olla riigikaitsevõlakirjad kitsalt kaitsespetsiifilised, vaid olla seotud laiema julgeolekusituatsiooniga nagu hooned, teed, küberturvalisus, riigi IT teenuste arendus ja digitaliseerimine.
Eesti ettevõtetesse tehtavatel investeeringutel on positiivne mõju ka riigieelarvele. Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse andmetel tuleb igast investeeritud eurost umbes 30% maksudena riigieelarvesse tagasi. Kui investeerida riigikaitsevõlakirjadega 5 aasta jooksul 5 miljardit eurot, siis riigi majandusse tuleb sellest maksudena tagasi umbes 1,5 miljardit eurot ehk 300 miljonit eurot aastas. Leida riigieelarvest 1 miljardi euro mahus kärpekohti tundub praegust riigieelarve struktuuri ja võetud kohustusi arvestades ilma radikaalsete meetmeteta pea võimatu missioon.
Usun, et praegu on sobiv aeg, et kaaluda riigikaitse tugevdamiseks riigivõlakirjade pakkumist. Kohalikel investoritel on võimalused ja valmisolek Eesti julgeolekusse panustada ning see on ressurss, mida tuleb ära kasutada.