Pärast lühikest vaherahu on pinged USA ja Iraani vahel taas kasvanud ning naftaturud reageerisid sellele kiire tõusuga. Millist mõju avaldab hinnahüpe maailma- ja Balti riikide majandustele ning miks võib see mõju olla keskmisest suurem just Balti riikidele, selgitab Citadele Balti jaepanganduse juht Edward Rebane.
Brenti toornafta hind on lühikese ajaga tõusnud umbes 70 USA dollarilt 85 dollarini barreli kohta. 15-dollarine hinnatõus ei pruugi esmapilgul tunduda väga suur, kuid selle mõju hindadele sõltub lisaks tõusu ulatusele ka sellest, kui kaua kõrgem hinnatase püsib. Ühepäevane hinnahüpe taandub kiiresti, kuudeks püsima jääv kallim nafta hakkab aga majanduses laiemalt mõju avaldama.
Nafta mõjutab inflatsiooni kahe kanali kaudu. Esimene mõju on otsene ja kiire: kui toornafta kallineb, tõusevad peaaegu kohe ka kütuse, kütte ja transpordi hinnad. See jõuab kiiresti üldinflatsiooni. Teine mõju on kaudne ja aeglasem: kõrgemad energia- ja transpordikulud kanduvad järk-järgult edasi teiste kaupade ja teenuste hindadesse. See peegeldub alusinflatsioonis, millest on välja arvatud energia, toidu, alkoholi ja tubaka hinnad. Alusinflatsioon reageerib hiljem, kuid kipub olema püsivam ja seda on keerulisem taas alla tuua.
Citadele panga koostatud mudel näitab, et kui Brenti hind jääks umbes 85 dollari juurde ja püsiks seal kaks kuud, oleks mõju tuntav, kuid mõõdukas. Euroalal tõuseks üldinflatsioon muude tingimuste samaks jäädes esimese aasta jooksul umbes 0,42 protsendipunkti. Balti riikides oleks mõju mõnevõrra suurem, kuid vahed on väiksemad, kui sageli arvatakse: Eestis tõuseks üldinflatsioon 0,45 protsendipunkti, Lätis 0,49 ja Leedus umbes 0,61 protsendipunkti. Mõju alusinflatsioonile oleks selle stsenaariumi korral märksa väiksem ja aeglasem, jäädes kõigis riikides alla 0,1 protsendipunkti.
Miks kandub naftašokk hindadesse just sellisel moel? Kiire ja otsene mõju sõltub eelkõige sellest, kui suure osa tarbijakuludest moodustavad bensiin ja diislikütus. See osakaal on suurim Leedus, kus kütus moodustab ligi 6% kuludest. Seetõttu on mõju seal kõige tugevam. Lätis on vastav osakaal umbes 4%, Eesti on aga euroala keskmise lähedal ehk 3,7% juures.
Kui pinged veelgi süveneksid ja Brenti hind tõuseks 100 dollarini barreli kohta ning jääks sellele tasemele pikemaks ajaks, oleks mõju ligikaudu kaks korda suurem, sest ka hinnaliikumine ise oleks umbes kaks korda ulatuslikum. Euroalal tõuseks üldinflatsioon sellisel juhul umbes 0,85 protsendipunkti. Balti riikides oleks tõus järsem: Eestis umbes 0,9 protsendipunkti, Lätis 1,0 ja Leedus 1,22 protsendipunkti.
Alusinflatsioon, mis ei arvesta kõikuvamaid hinnakomponente nagu energia, toit, tubakas ja alkohol, reageeriks aeglasemalt. Euroalal tõuseks see umbes 0,1 protsendipunkti ja Balti riikides ligikaudu 0,2 protsendipunkti. Selle näitaja järgi oleks mõju veidi suurem Lätis ja Eestis, vastavalt 0,19 ja 0,18 protsendipunkti, ning veidi väiksem Leedus, kus mõju oleks 0,16 protsendipunkti. Põhjus on selles, et Läti ja Eesti majandus on tervikuna energiamahukamad ning madalamad keskmised sissetulekud tähendavad, et energiakulud võtavad majapidamiste eelarvest suurema osa.
Mida kauem kõrged naftahinnad püsivad, seda suurem on risk, et hinnatõus levib kütusest kaugemale ja jõuab laiemalt kaupade ning teenuste hindadesse. Samuti võib tekkida surve palkade tõstmiseks, kui töötajad püüavad kaotatud ostujõudu tagasi saada. Kui ettevõtted need palgatõusud võimalikuks teevad, jõuab osa lisakulust taas hindadesse.
Just sellised teise ringi inflatsioonimõjud teevad keskpankadele kõige rohkem muret. Esialgset energiašokki on lihtsam hinnata ja selle mõju võib olla ajutine. Kui hinnatõus kandub edasi palkadesse, teenustesse ja teistesse kaupadesse, muutub inflatsioon püsivamaks ning seda on keerulisem ohjeldada. Seetõttu ei ilmu alusinflatsiooni mõju korraga, vaid kujuneb ühe kuni kahe aasta jooksul.
Praegune naftahinna tõus ei viita iseenesest pikaajalisele inflatsiooniprobleemile ehk otsene mõju on mõõdetav, kuid piiratud. Peamine küsimus on kestus. Kui kõrgemad hinnad püsivad mitu kuud, tunneksid Balti riigid hinnasurvet veidi tugevamalt kui euroala keskmiselt.