Pettustest räägitakse enamasti siis, kui raha on juba kadunud. Tegelikult toimub suur osa võitlusest palju varem: telekommunikatsiooniettevõtted blokeerivad miljoneid kahtlasi kõnesid ja pankade automaatsed kontrollid hoiavad omakorda ära üle poole võimalikest pettustest. Kui Lätis on loodud üleriigiline riskikontode must nimekiri, siis Eestis peab iga pank ise oma riskikontode andmestikku pidama.
Citadele panga rahapesu tõkestamise osakonna juhi Viktor Tkatšenko sõnul teeb see pettustega võitlemise Eestis keerulisemaks, sest kurjategijate raha liigub kiiresti ühest pangast teise ja sealt edasi välismaale. „Kui näeme kahtlast tehingut, suhtleme teiste pankadega ja püüame võimalikult kiiresti aru saada, kas raha liigub pettuseahelas. Lätis on pankadel olemas ühine must nimekiri, kuhu märgitakse muuhulgas ka petturite nimed ja kontod, Eestis peab iga pank oma nimekirja ise pidama, kuna sellise ühise musta nimekirja pidamine on seadusega keelatud. Petturite jaoks on killustatus alati kasulik, sest nende eelis on kiirus,” ütles Tkatšenko.
Tema sõnul ei tähenda see, et Eesti pangad tegutseksid üksi. Kahtlaste tehingute puhul suheldakse teiste pankade ja kannatanutega ning kasutatakse automaatseid süsteeme, mis suudavad makseid peatada või täiendavasse kontrolli saata. Samas on ühtse riskinimekirja puudumine koht, kus kaitse võiks olla tugevam. „Kui sama konto, telefoninumber või rahamuul on juba ühes pangas nähtavaks muutunud, proovib ta oma tegevust jätkata mõnes muus pangas. Praegu sõltub nende tuvastamine Eestis rohkem iga panga enda andmetest ja pankadevahelisest andmete vahetamisest,” selgitas Tkatšenko.
Pankade automaatsed süsteemid takistavad Eesti Pangaliidu hinnangul üle poole kõigist pettusekatsetest. Need jälgivad muu hulgas tavapärasest erinevat käitumist, kahtlasi kontosid, transiitkontosid ja makseid kontodele, mida on varem seostatud pettustega. Süsteem võib reageerida näiteks olukorrale, kus inimene hakkab ootamatult kandma suuri summasid välismaale või teeb tehinguid viisil, mis ei sobitu tema tavapärase käitumisega.
Tkatšenko märkis, et üha suuremaks abiks on ka tehisarul põhinevad süsteemid, mis suudavad tuvastada isegi väikeseid detaile, mis annavad aimu tavatust käitumismustrist. Näiteks nupu klikkimise kiirus, kontonumbri trükkimine versus kopeerimine jne.
Samas on pettuste ennetamine muutunud keerulisemaks, sest kurjategijad ei kasuta üht ja sama skeemi kõigi vastu ning ajakohastavad pettuses kasutatavat lugu. Tkatšenko sõnul valitakse pettuse tüüp sageli selle järgi, millises eluetapis inimene on ja millisele varale või võimalusele on petturitel ligipääs. Noorematele suunatakse sagedamini näiliselt lihtsaid tööpakkumisi, mille tegelik eesmärk on kasutada neid rahamuuladena. Vanemaid inimesi sihitakse rohkem investeerimis- ja telefonipettustega, sest neil võib olla kogunenud sääste. 30–40-aastaste puhul võib petturite eesmärk olla panna inimene võtma laenu, kuna sääste ei pruugi veel palju olla, aga laenuvõime on olemas.
See muudab ka ennetuse keerulisemaks. „Üldine soovitus „ole ettevaatlik” ei pruugi töötada, kui eri vanuses inimesi rünnatakse eri nurga alt. Noorele tuleb rääkida, miks võõra raha oma kontolt läbi laskmine võib tähendada osalemist kuriteos. Keskealisele tuleb selgitada, et panga või politsei nimel helistav inimene ei tohi kunagi suunata teda laenu võtma ega raha edasi kandma. Eakate puhul on eriti oluline, et lähedased räägiksid nendega investeerimispettustest, libakõnedest ja sellest, mida teha siis, kui keegi nõuab kiiret tegutsemist,“ tõi Citadele panga ekspert välja.
Tkatšenko sõnul kasutavad petturid sageli sama psühholoogilist võtet: inimene pannakse uskuma, et ta peab oma raha päästmiseks tegutsema kohe ja üksi. „Kui inimene räägib lähedasega, helistab ise panka tagasi või võtab kasvõi viis minutit pausi, võib kogu skeem kokku kukkuda. Pettur vajab kiirust. Pank vajab aega, et kontrollida. Inimene vajab hetke, et mõelda,” ütles ta.